Novembris sattusid Nipernaadid esimest korda oma ajaloo jooksul Venezuelasse – riiki, mida paljud peaksid ilmselt targemaks vältida. Meie kogemuse põhjal on kohalikud äärmiselt sõbralikud ning külalislahked ja vaatamata majanduslikele raskustele on Venezuela oma mitmete loodusparkidega kindlasti külastamist väärt. Matkaplaanis oli ja tehtud said maailma kõrgeim kaljuplatoo Tepuy Roraima ja Venezuela kõrgeim tipp Pico Bolivar (4978m).

Uurisime matkagrupis olnud Marilinilt, kuidas tema Venezuelat koges ja mida kaasa võttis, ning Marilin kirjutas meile järgmist:

Ausalt öeldes sattusin matkale natuke juhuslikult. Mind ei tõmmanud mitte niivõrd sihtkoht ise, vaid mingi seletamatu hetke ajel otsus – tunne, et on vaja minna kõrgemale, kaugemale, natuke eemale tavalisest. Ja Venezuela… see kõlas nagu midagi metsikut, midagi, kus ei saa kontrollida, vaid peab usaldama. Mind köitis teadmatus, mäed, kaugus. Ja tõtt-öelda ka see, et ma ei olnud seda matka põhjalikult planeerinud – see andis võimaluse minna nn vooluga kaasa, ilma eelarvamusteta.

Tõus kõrgemale algab alati seestpoolt. Iga samm, iga raske kilomeeter kandis endas sosinat: “jaksan… ei jaksa. Miks ma tulin? Aga vaata – vaata, kui ilus.”

Ma olin aeglasem kui teised. Ja tundsin seda. Kehas, hingamises, enesehinnangus. Kuid peagi hakkasin kuulama midagi muud. Omaenda tempot. Omaenda rütmi. Tõeline matk algas siis, kui lakkasin kellegagi võidu jooksmast.

Iga tõusumeeter oli vaikne vestlus iseendaga. Mägi ei nõudnud midagi, kuid õpetas kõike. Et edasi liikumine pole kunagi spurt, vaid valik. Korduv ja teadlik valik, olla protsessis – ka siis, kui vihkad. Ka siis, kui püksitagumik on ribadeks rebenenud järsakust alla libastumisel, kui oled läbinud puusani kiirevoolulise mägijõe, kaotanud armsaks saanud käevõru ja kaela saanud ämbritäie paduvihma.

Ja ometi, kõige keskmes tuli hetk – see hetk, mil mõistsin: mul on savi. Savi sellest, kes ees või taga. Savi vihmast, läbivettinud varustusest, uduseks tõmbunud prillidest ja kotist, mis rändas võõrastega teisel rajal. Ma olin seal. Mina. Iseendana. Ja liikusin edasi.

Mägi ei hooli, kui kiiresti sa liigud. Aga ta premeerib neid, kes ei anna alla.

Mäletan üht päeva, mis oli kui unenägu. Me olime 3200 meetri kõrgusel, ainult meie matkaseltskond ja korraldustiim. Keset maalilist orgu, mägede vahel, suitsemas kaks sauna: üks auru- ja teine soome saun, tegelikult telksaunad, aga siiski selles kohas nimetasime neid saunadeks. Nende kõrval mägijõgi, mille juures kividest tahutud tamm moodustas supluskoha – loodusliku basseini –, kus keha sai pärast kuumust värskendust. See saun polnud lihtsalt luksus, vaid see oli kübeke kodust tunnet.

Isegi magamismatt, mis öösiti õhu välja lasi ja sundis mind magama kivikõval pinnal, ei tundunud lõpuks karistus. Võib-olla väike vandenõu reisilt, et õpetada – kui vähe on vaja, et tunda rõõmu lihtsatest asjadest.

Mulle jäävad alatiseks meelde need maalilised vaated, võiduhetked, mida tundsin sisimas, ääretult toredad inimesed ja tänutunne. Kõik kulges nagu iseenesest, nagu lepase reega, kuigi tee oli kivine ja käänuline. Kõik oli korraldatud, iga inimene, keda kohtasime, oli ehe, naeratav ja hooliv. Olime hoitud – inimeste, looduse ja isegi ilma poolt.

Ja mina? Ma sain hakkama. Mitte kiiresti. Mitte kergelt. Aga omas tempos. Ja see ongi kõige tähtsam.

***

Vaata ka: Venezuela fotogaleriid Facebookis