Meie 2025-26. aastavahetuse suusamatk Haltile oli kõike muud kui tavaline. Just sel ajal, kui liikusime tundrast välja, mõõdeti seal Soome uus külmarekord: -43,2°C! Meil õnnestus täpselt rekordpäevaks rajalt tagasi jõuda, kuid karget põhjamaist hingust tundsime igal sammul juba ennegi. Kui tavaliselt peab virmalisi otsimas käima, siis seekord asendasid nad meie aastavahetuse ilutulestikku, tantsides taevas eredamalt kui olime varem näinud.

Meie matk oli täis kontrastseid elamusi: teel olles kogesime tundras tõsist tormituult, aga õhtud veetsime õdusates soojades hüttides. Inimtühja looduse keskel esimeste suusajälgede tegemine värskele lumevaibale oli eriline tunne, saatjaks karge pakane ja unustamatult avarad vaated.

Millised eredad elamused jäid aga Lapimaa tundrast meelde matkasellidele?

Pille: Lõputu valge väli, kus kaob arusaam kaugusest ja lähedusest. Kuu on seal nagu päike, mida polaaröö ajal ei näe, ning virmalised tantsivad isegi täiskuu valguses. Päeva lõpuks jääb alles üks lihtne teadmine – oluline on, et oled elus ja kui vähe asju sul on selleks tegelikult vaja.

Lauri: Avarus, mis mõjub vabastavalt ja samas ilma pöördudes see kõik ahistab… Polaaröö päikesetõusu/languse üritus oma meeletus värvigammas silmapiiril… Ilmastik oma karmuses ei anna üldse eksimisruumi…

Maili: Lapimaa tundra oli unustamatu kogemus seetõttu, et ühel suvalisel hetkel tabas mind äratundmine, et nendes karmides oludes on tõepoolest võimalik mitte ainult elada, vaid seda ka nautida. Harvadel hetkedel kohtud teiste suusamatkajatega, kelle jaoks tundub see olevat kõige tavalisem asi külmunud maa peal ihuüksi raske kelguga -25 kraadises külmas tundide kaupa mütata. Järsku avastad, et sinu taju maailmast ja normaalsusest on jälle avardunud ja järgmiseks leiad end juba selliseid uusi Lapimaa-plaane tegemas, mida ei oleks unes ka osanud näha.

Liina: Olen varem roninud mägedes ja purjetanud merel ning sisetunne ütles, et kui oled põhjalikult valmistunud, ei saa peaaegu tasasel maal, siinsamas Soomes, olud isegi talvel kuigi hullud olla. Aga Lapi tundra oskas üllatada. Oma 20 m/s tuulekiiruse, kõikehõlmava whiteout’i, tuisu, külma ja polaarööga tegi ta selgeks, et Arktika ei andesta. Talvine tundra kujunes kõige hirmutavamaks keskkonnaks, kus ma seni matkates viibinud olin. Kui aga tuul mõned päevad hiljem rauges, temperatuur pidurdamatult langema hakkas, taevas selgines ja meile oma arktilised aarded avas, oli äkki sama selge, et tundra võib olla üks kaunemaid paiku maailmas. Just need vastuolud, ühel hetkel vilisev, hirmutav ja ohtlik, järgmisel haudvaikne, karge ja kaunis, teevadki Lapi tundra nii vastupandamatuks.

Karu: minu jaoks oli täiesti esmakordne kogeda Lapimaal mittelibisevat lund! Külmakraade oli nii palju, et lumi enam ei libisenud ning need vähesed laskumised, mis Halti marsruudile jäävad – allamäge tuli kah tööd teha seekord! 😊 Aga vaatamata sellele – aastavahetuse virmalised ilutulestiku asemel ning ilma ühegi jäljeta tundra – need on need, mis mind ikka ja jälle sinna tagasi kutsuvad!

Vaata Lapimaa suusamatka fotogaleriid Facebookist

Fotode autorid: matkagrupi liikmed