Oktoobris tegid Nipernaadid esimest korda tutvust USA rahvusparkidega. Kuna pindalalt on tegu pigem kontinendi kui riigiga ja kohalikku loodust saab imetleda Alaskast Hawaiini, tuli teha keerulisi valikuid. Lõpuks langes liisk Utah’ osariigile, kus asub – lugege nüüd hoolikalt! – mitte üks, mitte kaks, vaid lausa viis rahvusparki, mida tuntakse „The Mighty Five“ nime all.

Ja ehkki ülesanne polnud kergete killast – nii läbitud kilomeetrite kui vaatamisväärsuste rohkuse tõttu – noppisid Nipernaadid elamusi kõigist viiest rahvuspargist. Et natuke aimu anda, millist võimast loodust sealsed matkarajad pakuvad, siis paar sõna igaühe kohta, kuigi nagu ikka, jääb tekst päriselule alla:

Zion National Park: punased ja heledad liivakiviseinad kerkivad rändurite ümber otsekui hiiglaslikud katedraalid, mille vahel lookleb rohekassinine Virgin River. Matkarajad viivad siin läbi kitsaste kanjonite ja vahel ka otse jõe põhja.

Bryce Canyon National Park: siinne amfiteater on täidetud tuhandete värviliste kivisammastega, mis tõusevad maast justkui olendid teiselt planeedilt. Hommiku- või õhtupäikese käes muutub kogu kanjon justkui hõõguvaks kivimereks.

Arches National Park: maagiline maailm, kus loodus on kujundanud üle 2000 liivakivist kaare, igaüks oma kuju ja karakteriga. Matkarajad viivad kaartele päris ligi – ideaalne koht fotode klõpsimiseks.

Canyonlands National Park: Utah’ metsikuim ja kaugeim rahvuspark, kus Colorado ja Green’i jõed lõikavad kõrbeplaadist välja hiiglaslikke kanjoneid ja teravaid kaljusambaid.

Capitol Reef National Park: pikk ja muljetavaldav kivi”volt” – Waterpocket Fold –, mis paljastab miljonite aastate kivimikihte justkui geoloogiaõpikus.

Piisab vist, kui ütleme, et 2027. aastal on kavas järgmine Nipernaadi matk sinnakanti. Nüüd aga laseme muljetada Merlel, kes kogu selle toreduse matkagrupis kaasa tegi!

Merle, kuidas Sa üldse selle matka peale sattusid?

Oo, siin võiks lausa videopostituse teha, sest see saamislugu on natuke pikem!

Rohkem kui aasta tagasi sattusin Inspira kanalilt vaatama Tiit Pruuli reisisaadet „Bellingshauseniga Arktikas“. Seal nähtud Fääri saared tekitasid minus kohe uudishimu – nii müstiline paik, et mõtlesin: pean sinna minema!

Umbes samal ajal postitas Nipernaadi matkaklubi oma Facebooki lehele järgmise aasta (2025) matkaplaanid, kus olid kirjas nii Fääri saared kui ka USA looduspargid. Mõlemad kõnetasid mind, kuid USA tundus kuidagi kättesaamatu – ma polnud sinna kunagi sattunud ja mõtlesin, et ehk alustaksin siiski lähemalt. Nii jäi mu valikusse Fääri saared ja USA lükkasin esialgu kõrvale.

Võtsin päeva mõtlemiseks ning kirjutasin siis Kunnarile, et sooviksin osaleda Fääri saarte matkal. Vastuseks sain aga: “Error – kohad läksid nagu soojad saiad!”

Kuna me tunneme Kunnariga juba varasemast, pakkus ta mulle kohe alternatiive, mis võiksid mind kõnetada. Ja seal ta oligi – USA! Seesama, mille ma olin hetk tagasi kõrvale jätnud.

Vajasin ilmselt vaid väikest tõuget,  ja nii see otsus sündis: American Dream and sünnipäev it is! (Sest reisi kuupäevade sisse sattus ka minu sünnipäev – imeline kingitus iseendale). USA tundus alguses kui kättesaamatu unistus, aga elu leidis ise viisi, kuidas mind sinna viia.

Mis Sulle sellest matkast kõige eredamalt meelde jäi?

USA oli igal sammul üks suur vau – ausalt öeldes on väga raske lemmikut välja tuua. Pikad autosõidud, pidevalt vahelduv loodus, mäestikud ja looduspargid… iga päev pakkus midagi uut ja hingematvat.

Kui tuua välja mõned hetked – täiesti suvalises järjekorras – siis:

• Bryce Canyon NP – matka algusest lõpuni olin sellest kohast täielikus hämmingus (postituse kaanepilt).
• Canyonlands NP (Needles) – need lõhed ja vaated kanjonis.
• Arches NP (galerii 1. pilt).
• Zion NP (The Narrows) – matk mööda käänulist Virgin jõge, mida ümbritsevad kuni 457m kõrgused kitsad kanjoniseinad. Selle raja läbimiseks rentisime kohapealt spetsiaalse matkavarustuse (galerii 2. pilt).
• Devils Garden Trail ja Landscape Arch – raja keerukus ja ilu tegid sellest tõelise elamuse.
• Angels Landing (Zion NP) – kuigi  me sinna ei pääsenud, siis juba selle nägemine eemalt oli omaette kogemus.
• Ja muidugi spontaanne otsus tiimiga Las Vegasesse sõita – see autosõit läbi mägede ja hetk, kui tuledes linn kauguses paistma hakkas… vau! (galerii 3. pilt)

Kas matka puhul oli mõni raskem hetk ka?

Kõige keerulisem oli ajavahega toime tulla (9h) ning teiseks – mul polnud varem eriti kogemust pikalt telgis ööbimisega. Olen üsna külmavares, nii et juba see oli paras väljakutse.

Peale kahte ööd telgis selgus ka tõsiasi, et mu madrats oli katki. Tulemus? Üle keha sinikad ja väga katkendlik uni. Esimese nädala jooksul koguneski uneaega keskmiselt vaid neli tundi ööpäevas, mis lõpuks – kaheksandal päeval – päädis palaviku ja voodisse jäämisega. Siinkohal suur kiitus meie grupijuhile, kellel on medikamentidega suur kogemus – tänu temale ja kiirele reageerimisele olin juba järgmisel päeval taas matkarajal.

Mida see mulle (taas) õpetas? Et unetunde ei tasu alahinnata – 7–9 tundi und on ikka tõesti eluliselt tähtis, eriti matkates!

Kui peaksid selle matka kokku võtma ühe lausega, mis see oleks?

Nagu matka tutvustavas tekstis oli: Skip Disneyland for Utah National Parks! See vastab täiesti tõele! USA ja Utah olid igal sammul täis elamusi ja kontraste – iga kell läheks tagasi. Nii palju on avastada ja see oli meil laias laastus ainult 1 osariik. 🙂

Fotode autorid: Merle, Karu, Teet. Vaata suuremat fotogaleriid Facebookis.