On juba harjumuseks saanud, et igal kevadel ja sügisel võtab Kalle seltskonna Nipernaadeid Eestist kaasa ja läheb Nepaali avastama. Seekord võeti suund Makalu baaslaagrisse (4880m). Makalu (8485m) on maailma kõrguselt viies mägi ja Everesti lähim 8000+ naaber, aga erinevalt oma (kuri)kuulsast kaaslasest Makalu ümbruses rahvamasse ei kohta, sest baaslaagrisse ei jõua teisiti kui päevi matkates ja mägi ise on võrdlemisi raskesti ronitav. Taolise isoleerituse tõttu on sealne loodus veel puutumatu ja metsik ning elu mägikülades karm. Nüüd, kui rändurid olid nädalakese tagasi Eestis olnud, uurisime, mis neile kõige eredamalt meelde jäi.

Ülo:

Oli just selline matk, nagu olin soovinud – rahulik kulgemine järjest kõrgemale kuni Makalu BC-ni ja tagasi ning pilguheit meie kandi mehe jaoks harjumatult kasinasse ellu. Minu jaoks oli esmakordne kogemus tiksuda 4k kõrgusel mitu päeva järjest ja ööbida ligi 5k juures. Öö oli külm, aga seda soojem oli tekk magamiskoti peal. Tundus, et sain hakkama ja hakkas meeldima 😊.

Omaette elamus oli näha ja osa saada elust Nepaali mägikülades, mis pakub mõtlemisainet ka tagantjärele, ilmselt pikaks ajaks.  Inimesele on eluks tegelikult nii vähe vaja, kui loobuda mugavustest, ja raskused on ületatavad, kui võtad end kokku ja keskendud oma teekonnale.

Matka ajal jäi kummitama meie väikese sherpa lauluke, mille sõnadest ei saanud aru, aga et see niisama teisest kõrvast välja ei lipsaks, siis mõtlesin sõnad ise juurde:

“Olen väike Sherpa ja mäkke viib mu tee
On koorem raske kanda ja lõppu ei näe teel.
Hütt on kaugel üleval, seal ootab mind Dal Bhat
ja varbad jälle soojaks teeb siis väike kukri naps :)”  

Ahti:

Idee Nepaali külastamisest on mul kuklas tiksunud tegelikult juba aastaid – tundus selline müstiline kauge koht, millest paljud räägivad. Teekond oli väga vaheldusrikas: saime nii troopilist päikest kui liustiku hõngu tunda, järsku mäenõlva pidi koopasuuni ronida, lummavaid vaateid nautida, ja muidugi need lõputud trepid!

Minu jaoks oli matka eredaimaks hetkeks Shiva Dara koopasuu, kui see üles ronides nõlva varjust nähtavale tuli. Kogesin ka, et mugavused on ülehinnatud – kui näiteks majutustes kasvõi meie mõistes elementaarseid mugavusi ootad, siis võid pettuda. Seiklus peab meeldima!

Makalu baaslaagrisse jõudmine oli mulle kõige raskem hetk – oli juba videvik ja mitu tundi lumes ronimist oli tublisti energiat kulutanud. Eelnenud öösel polnud korralikult puhata saanud, sest tuppa ajas tossu sisse ja keegi raisk oli kõrvaltoas otsustanud keset ööd suitsetama hakata. Lisaks keeras kõhus kah terve selle päeva. Lahendus oli kohale jõudes 15min puhkust, lahke matkakaaslase käest saadud Smecta kõhu jaoks ja Kallelt igaks juhuks ka mäehaiguse vastane tablett – tunni pärast oli juba enesetunne hea ja järgmisel hommikul oli energia tagasi.

Oli kultuuriliselt silmaringi laiendav reis, ning muhe ja sõbralik toetav matkaseltskond oli boonuseks.

Kalle:

Kathmandust lendasime siselennuga Makalu piirkonnale lähemale. 45 min lendu + 5 tundi autosõitu oi-oi kui viletsat teed mööda. Piirkond on turistide poolt veel suhteliselt avastamata, enamus öid olime teemajades vaid oma grupiga. Vastupidiselt muudele turismimagnetitele Nepaalis, kus wifi on vaat et inimõigus, oli seal internet vaid alguses ja lõpus. Vahepealne periood oli mõnus võõrutus.

80% radadest olid trepid. Päris pöörane, kuis saime trepikõndimise tehnikaid arendada 😊. Kilomeeter päevas üles-alla oli igapäevane rutiin, pikim päev oli 2km kõrgust kaotada. 2,5 km kõrguseni oli põlluharimispiirkond, edasi kuni 5 km-ni karjakasvatus. Suvel kõrgemal, talvel allpool. Ilmaga meil vedas, vaated oli selged, kauged kõrged tipud näisid kui peopesal.

Samaaegselt meie lennuga tagasi Kathmandusse läks mägedes ilm hukka. Allpool oli lõputu vihm, üleval paks lumi. Selle tulemusena pandi ligi nädalaks kõrgemad piirkonnad ja kurud turismile kinni, sest asi läks liiga ohtlikuks. Kõik, mis plaanisime, sai meil aga käidud!

Järgmine Nipernaadi matk Nepaalis toimub aprillis 2026, kui pärast uue aasta pidustusi Kathmandus algab teekond Annapurna baaslaagrisse.