Nipernaadide matkareis Peruusse selle aasta juunis koosnes kahest eriilmelisest, aga äärmiselt meeldejäävast osast. Esimene peatuspaik oli Cusco linnake 3400 meetri kõrgusel. Kõrgusega kohanemiseks alustasime matkapäevaga Salkantay järvede ääres, mis andis esimese võimaluse hõreda õhuga harjumiseks. Järvede uudistamisele järgnes viiepäevane Salkantay raja matk, mis on osake niinimetatud Inca Trail’ist. See on iidne inkade kivitee, mida tänapäeval lubatakse läbida vaid  200 inimesel päevas, et säilitada selle seisukord. Rada lõppes kuulsas Machu Picchu kadunud linnas imeliste vaadetega igas suunas. Lisaks käidi imetlemas nn Vikerkaaremäge (Vinicunca), mille geoloogiliste protsesside tagajärjel tekkinud erivärvilised kihid pakuvad silmailu otse matkaliste jalge all, ja ööbiti klaaskuplitega glämpingutelkides, kust sai imetleda tähistaevast otse voodist.

Ja siis oli aeg järgmisteks väljakutseteks: suund võeti Cordillera Blanca mäeaheliku suunas ning baasiks ja kodulinnaks sai Huaraz, mis on tuntud oma lumiste tippude, järskude orgude ja helesiniste mägijärvede poolest. Kokku roniti neli tippu: Mateo (5150m), Vallunaraju (5686m), Pisco (5752m) ja Chopicalqui (6354m).

Küsisime kahelt Nipernaadilt Kadrilt ja Gretelt, mis neile sellest matkast kõige rohkem meelde jäi:

“Tahaksin öelda, et Peruu matkareisi kõige meeldejäävam hetk oli mu enda kõrgusrekordi saavutamine. Aga tegelikult on hinges hoopis teine tipphetk – varahommik Vallunaraju jalamil, parklas.

Olin 4 tundi külmas bussis pinnapealset und maganud. Ärkasin selle peale, et päike hakkas selga soojendama. Kobisin pettunult bussist välja, sest öösel oli mu tipukatse pooleli jäänud. Istusin kohaliku giidi ja bussijuhi kõrvale kivile. Kahetised tunded. Kogusin ennast.

Siis vaatas giid mulle otsa ja ütles oma konarlikus inglise keeles: „Ei ole midagi. Pisco teeme kindlasti koos ära. Sööme nüüd hommikusööki.”

Bussijuht tõi oma naise valmistatud hommikusöögi – piimaga keedetud kartulid riisi, sibula ja lihaga. Istusime kolmekesi kivil, sõime ja vaatasime vaikides neid uskumatuid mägesid.

Tagantjärele mõeldes ei olnudki mu reisi kõige meeldejäävam hetk ükski tipp. See oli hoopis see hommikusöök. Sest vahel piisab vaid ühest siirast lausest, et taastada kellegi usk iseendasse ja oma võimesse tippudeni jõuda.

Hiljem jõudsin nii Pisco kui ka Vallunaraju tippu. Aga just sel hommikul taipasin, et suudan seda teha.”

***

“Peruu matkareisil oli eredaid hetki, mis veel kaua kestvaid emotsioone ja mälestusi pakuvad, väga palju. Ühena neist jääb kindlasti meelde Vallunaraju 5686m tippu jõudmine.

Alustasime tõusu ööpimeduses ca kella 2 ajal ja tundsin erinevalt reisi varasematest matkadest end väga hästi. Kõik need 7-8 tundi tippu kulgesid mõnusas rahulikus tempos ja selliselt, et kui päikesetõusuga koos ka vaated avanesid, sain neid täiel rinnal imetleda.

Viimased kümned meetrid mäeharjal ja siis kitsas, ent imelisi vaateid pakkuv tipp oli täpselt see, mis matkareisile õige punkti pani. Saime Vallunarajul nautida tuulevaikset ja päikeselist ilma ning võtta see veerand tundi lihtsalt olemist, sest tipu nautimiseks me ju olimegi sinna läinud!”

***

Vaata ka Peruu matka fotogaleriid Facebookis!