Juunikuus käis grupp Nipernaadeid taas Türgis matkamas. Ette võeti Nemruti (2134 m), Artose (3550 m) ja Süphani (4058 m) tipud ja kulminatsioonina jõudis terve grupp ka Ararati (5137m) tippu. Aki jaoks oli see esimene kord sellisel kõrgusel käia, niisiis palusime tal matka oma vaatevinklist kirjeldada.

Ararat on paljudes ajaloolistes jutustustes kesksel kohal. Kuulsaim nendest on ehk piiblist tuntud veeuputuse lugu. Ararati mägi on armeenlaste rahvussümbol, kuid eestlastega on Ararat seotud selle kaudu, et esimene tipuskäija oli ligi 200 aastat tagasi Tartus elanud baltisakslane Friedrich Parrot. Kuni selle ajani oli Araratile ronimine religioosne tabu, kuna usuti, et Noa laev on mäe tipus ning seda ei tohiks minna torkima. Nüüd, mõnisada aastat hiljem on Araratile tõusjate seas hulganisti palverändureid. Mägi meelitab matkajaid lisaks lugudele ka oma ligipääsetavuse poolest: tippu jõudmiseks ei ole vaja nimelt erilisi mägironimisoskusi, kuid samas saab kätte tunde, mis tähendab olla üle 5000-meetrisel tipul.

Mis oli lihtne ja mis mitte nii väga?

Meie matk Türgi kõrgematesse tippudesse oli füüsiliselt palju lihtsam, kui ma oleksin arvanud. Mis ei tähenda, et kõik oleks olnud väga lihtne. Kõrgusega kohanemiseks käisime enne kolmel päeval kohanemismatkadel, et vältida halbu üllatusi Araratil.

Mäel matkates jõuab tundide kaupa erinevaid mõtteid mõelda ja ma nii mõnigi kord mõtlesin, et kas on füüsiliselt või vaimselt raske? Kahtlemata on mägimatkamine füüsiliselt nõudlik, aga tempo oli aeglane, ja ükski asi mäel ei käi kiiruse peale (vrd nt spordiga), vaid selle peale, et kogu seltskond saaks turvaliselt sihtkohta. Et vahepeal on arvukaid taastumispause, mis muide mõjuvad ka vaimule äärmiselt virgutavalt, siis tõesti, see osa ei ole raske. Raske on siis, kui pole päris kindel, miks otsustati mägimatk ette võtta. Kindlasti on keeruline ka siis, kui lööb välja mõni tervisemure. Meil oli juhendis kirjas, et omad haigused, omad rohud, ja pigem lööb see nõrk koht ikkagi välja, kuigi sa salamisi loodad, et ehk mitte. Minu puhul oli see näiteks päikesepõletus, mis hoolimata päikesekaitse kasutamisest siiski tekkis.

Olmetingimused telkides ja pikematel matkadel on tagasihoidlikud ning paratamatult tekib olukordi, milles tehakse kompromisse. Kõige tüüpilisem on see, et muidu elus toredust pakkuvad asjad jäävad reeglina koju, sest matkale ei ole mõistlik kaasa võrra rohkem asju, kui hädapärane. See väljendub mõningates igatsusmomentides oma tavapärase kosmeetika või ilusate riiete järgi. Või selles, et esimese asjana hotelli jõudes pesed sa oma pesu, teades, et see nagunii päris puhtaks ei saa. Mul oli raske näiteks siis, kui oli vastupandamatu soov vaateid nautida, aga nii kui kõndides pilgu üles tõstsin, läks samm sassi ja oli oht koperdada, nii et vaateid sain nautida pauside ajal.

Alpinismi podcastidest olin kuulnud, et mägedes on mingi sõnulseletamatu vaikus ja rahu, see jäi mul kahjuks kogemata. Ma olen küll käinud korduvalt mägedes ja väiksematel matkadel, aga nii pikalt ja nii kõrgele mitte. Iga päev meie Türgi tippude matkal tundsin ma ennast tugeva, osava ja võimekana ja see tunne oli ilmselt tugevaim siis, kui neid tüütuid ebamugavusi tuli trotsida ja siiski hakkama saada.

Lisaks loodusele jutustasid erinevaid lugusid meie reisiseltskonna liikmed ja see kõik oli väga huvitav ja pakkus palju. Kaugel kodust, väheste asjadega ning pidevalt valmis ohte trotsima võib inimestes välja tuua üllatusi, nii häid kui halbu. Kuid meie seltskonnas – ja väga tahaks loota, et see on rohkem levinud viis kriisisituatsioonides – ikka hästi. Lahkus ja üksteisele igakülgse toe pakkumine oli norm ja see pakkus vähemalt mulle palju rõõmu.

Väga tahaksin loo lõpetada sellega, et Ararati tippu jõudmine oli minu reisi kulminatsioon ja kaalus kõik raskused üles ning ma juba unistan uue ja veel kõrgema ja raskema tipu ettevõtmisest, aga siiski mitte. Tipp iseenesest ei ole minule motiveeriv, aga tunne hakkamasaamisest ja liikumisrõõmust küll. Lisaks hunnitud vaated, mida mäed pakuvad. Võrreldes tavalise matkamisega on kõrgetes mägedes matkamine unikaalne ning pakub seeläbi võimalust enesedefineerimiseks. Mina võtaksin mäelt kaasa selle teadmise, et kui ma olen suutnud käia edukalt Ararati tipus, siis on üldiselt väga vähe asju, mida ma ei suuda.

Natuke ka varustusest

Üldiselt on matka juhendis detailselt kirjas, mida kaasa peab võtma ja mida võiks võtta. Ma võtsin kaasa oma kõige mugavamad ja paremad matkasaapad, mis mul olid ja mida ma oleksin võinud kasutada ka kõige ekstreemsemates tingimustes. Tuli välja, et tipusaabastele on omad nõuded: need on jäigad saapad, mis sa paned alles siis jalga, kui tuleb tiputõus ehk siis ööbimiskohast kõige kõrgemasse tippu, et nad oleksid kindlapeale kuivad ja need saapad ei pea üldse mitte olema tavapärases mõttes mugavad. Seega tippu tõusmiseks kandsin ma laenutatud, enda jaoks küll harjumatuid ja number suuremaid saapaid – tipusaapaid.

Kas kallis või odav varustus? Üldiselt saab matkata ka väga tagasihoidliku ja odava varustusega (va turvalisuse küsimused). Ma alustasin matkamisega kooli ajal ja siis mul oli palju mingit suvalist, laenutatud ja üldse mitte kallist varustust. Rõõm matkamisest oli siiski hoolimata sellest väga suur. Aga matkavarustuse puhul on nö upgrade’imine suhteliselt tänuväärne ja toob täiendavalt mugavust juurde ja minus ei ole tekkinud tunnet, et täiendavalt kulutatud raha oleks võib-olla põhjendamatult raisatud. Seega, alusta lihtsalt ja aja jooksul täienda varustust, sest siis sa tead, mis on hea ja veel parem!

***

Vaata ka Ararat 2026 matka fotogaleriid Facebookis!