Otse rajalt
Korsika GR20 väljakutse: 175 km kaljusid, palavust ja vaateid
Euroopa raskeimaks matkarajaks loetakse GR20 matkarada Korsika saarel. Kas see tõesti ka nii on? Septembris 2026 käisime teist korda Nipernaadi ajaloos seda asja oma silmaga kaemas!
Vaadates raja tõusu- ja laskumismeetreid ning läbitavaid matkakilomeetreid, siis oleks vastus küsimusele: kindlasti mitte! Alpides on suhteliselt tavapärane näha rajaplaanis 1000-meetriste tõusude ja laskumistega matkapäevi. Võrreldes kõrgusmeetreid, kus viibitakse ning kus rada kulgeb, siis ka need jäävad Alpidele tublisti alla. Kui aga vaadata kuuma ilma, tõusumeetreid, kiviseid tõuse ning rada tervikuna – kivine ja järsk, eriti põhjapoolne osa, siis kindlasti pole tegemist kõige kergema rajaga. Aga kas see kõige raskem on, sellele päris alla ei kirjutaks. Kindel on aga üks: väljakutseid ning elamusi rajalt jagub kuhjaga ning raja läbimine – isegi kui teha läbi vaid põhjapoolne jupp – on tõsine ettevõtmine igale matkasõbrale!
Tehniliselt pole rada keerukas, näiteks on vaid mõned üksikud kettidega turvatud lõigud, samas kui Alpides võib mõnel rajal näha ketti sadade meetrite kaupa looklemas, ja seda veel üles-alla. Aga kui kõik GR20 etapid kokku liita ning arvestada, et seda jagub igapäevaseks jalaharjutuseks kahe nädala vältel, siis saab rada kindlasti raskema kategooria kui muidu ootaks.
„Ei midagi müstilist,“ kommenteeris grupijuht Karu. „GR20 on kindlasti midagi, mis tõelisel matkasõbral tuleb vähemalt kord elus läbi teha! Meie grupil õnnestus 14 matkapäevaga koguda 175 km rajapikkust, matkamiseks kulus 100 tundi ning tõusu- ja kõrgusmeetreid kogunes ligi 14 000. Minu jaoks oli kõige suurem väljakutse pärastlõunane kuumus, mis sundis meid hommikul planeeritust varem ärkama ja esimeses valguses rajale asuma ning plaani sättima selliselt, et kuumadeks tundideks jääks maksimaalselt vähe tõusu teha! Kui küsida, kas mulle meeldis, siis jah! Kas läheksin veel ka 3. ja 4. korda? Jah, läheksin. Kui peaksin valima lõuna- ja põhjaosa vahel, valiksin põhjaosa, aga kui saaksin, teeksin uuesti läbi kogu raja. Kas tahaksin jalutada lõunast põhja? Kindel ei. Rada on loogiline just põhjast lõunasse ning ka paljud laskumised, mida ei tahaks kuidagi tõusudena läbida, on just paigutunud mugavamalt põhjast lõunasuunda liikudes!“
Muidugi võib nüüd mõni öelda, et Karu on natuke teisest puust tehtud, seega objektiivsema pildi saamiseks küsisime 10 küsimust emalt-tütrelt Annikalt ja Piibelt, kes kogu raja ülitublilt läbi tegid! Piibe pidas ka ägedat matkapäevikut, millest paari lehekülge siin jagame.
- Sinu lemmik matkapäev
Annika: Vist üheksas matkapäev Ondast Vizzavonasse, sest pausi ajal sai imeilusas kohas kaljude vahel ujumas käia ning rada kulges pikalt mööda jõge. Rääkimata soojast dušist Vizzavonas 😉
Piibe: Äkki kolmeteistkümnes, kui sai pilvede sees matkata.
- Parim vaade
Annika: Parimad vaated olid varahommikuti koos päikesetõusuga või siis läbi pilvede kõndides, kui startisime Pratist.
Piibe: Parim vaade oli vast ikka Monte Cinto otsas.
- Kõige raskem hetk
Annika: Esimese päeva õhtu Ortus, sest olin peale 8-tunnist matka tohutult väsinud ja janune, aga refugio tundus nii suur ja laialivalguv, midagi ei leidnud üles ja telgi ülessaamisega oli raskusi.
Piibe: Teise päeva lõpp, kui oli see pikk kruusane laskumine.
- Lemmikhütt
Annika: Tighjettu, sest seal oli väga tasane ja ilusa vaatega telkimiskoht, kus magasin matka jooksul esimest korda hästi.
Piibe: Ciottulu di i Mori.
- Mille oleksid pidanud koju jätma? Mille oleksid pidanud kaasa võtma?
Annika: Kasutasin absoluutselt kõiki asju oma kotis; vihma- ja tuulekindlaid pükse läks siiski vaja ainult ühel – väga tuulisel – õhtul Pratis. Kaasas oleks võinud olla elektrolüüdid, sest kohapeal olid need megakallid.
Piibe: Koju oleks võinud jätta prillipuhastusvahendi ja sääsevõrgu. Kaasa oleks võinud võtta püksirihma.
- Lemmiksöök
Annika: Mousse au chocolat ehk šokolaadivaht, mida kahes hütis magustoiduks pakuti.
Piibe: Kas Petra Piana läätseroog või Vizzavona risotto.
- Kõige sagedasem mõte rajal
Annika: “Oo, kui kaunis vaade!” vaheldumisi mõttega “Millal me kohale jõuame?”
Piibe: Rajal olles ma olin mõtetes hõivatud sellega, kuhu ma matkakepi ja jala saan panna. Pähe mahtusid veel ainult mõni kummitav laul ja unistused õhtusöögist.
- Kõige väärtuslikum ese matkakotis
Annika: Matkakepid – enamiku ajast siiski käes, mitte kotis! Poleks uskunud, et nad nii vajalikuks ja oluliseks võivad osutuda.
Piibe: Kõige väärtuslikum ese kotis oli seep.
- Kui peaksid valima – kas põhi või lõuna või mõlemad rajaosad?
Annika: Pigem siiski mõlemad, sest esimesel rajaosal harjus keha koormusega ära ning seetõttu sai teist rajaosa juba palju rohkem nautida.
Piibe: Kui peaksin valima, siis valiksin põhjapoolse osa. Rada oli raskem, tähendab – emotsioon oli suurem.
- Kirjelda Korsika GR20 ühe sõnaga!
Annika: Väljakutse!
Piibe: “Sürr” oleks hea sõna Korsika matka kirjeldamiseks.