Otse rajalt
Araratile, külmale mäele…
Juunis 2025 toimus Nipernaadi 10. juubelitõus Araratile, mis kargete olude tõttu jääb osalejatele kindlasti eredalt meelde.
Ena oli nõus jagama oma muljeid:
Olgu kohe alustuseks öeldud, et ma pole kunagi Nipernaadi matkale läinud tipu enda pärast, ikka seltskonna! Lihtsalt nii suur nauding on lasta end vahepeal voolust, lõbusast naljatamisest ja Kunnari kindlameelsetest otsustest kanda.
Kui mu telefoniäratus kl 00.00 laulma hakkab, olen juba sisimas valmis, et tuleme poole pealt tagasi. Lubatud 20 m/s tuult (72 km/t) tundub isegi tugeva ja kangekaelse Ena jaoks mõni meeter ülearu. „00.30 hommikusöök! 1.30 minek!“ kostab Kunnari hääl. Õues on kahtlaselt tuulevaikne. Ja see tuulevaikus lubab end ära petta mingi uskumatu kõrguseni. Alles kasside jalga ajamise aegu (ehk 4700m peal?) saan aru, et paksud kindad jäävad minusuguse külmavarese jaoks vaat et õhukesekski. Salamisi loodan, et matkajuht ei tule liiga lähedalt mu kasside kinnitust hindama – see maksaks mulle ehk mõne sõrme 😉
Ja siis, viimased 100 tõusumeetrit tipuni saame aru, mida võiks tähendada enam-vähem 20 m/s tuult! Ümberringi on kõik hallvalge – kus see tipp on? Kus pool päike (kui ta üldse kuskil enam on)? Ma ei tea. Küll aga tean, et minu jalge all on puhas jää – Lõunakeskuse liuväljameistritele teevad siinsed igal-juhul 1:0 ära. Aga selle liuvälja juures on siin üks AGA – see on ülespoole (5137m tipu suunas) kaldus ja siin on TUUL! Ilmateade ei valetanud. Minu kepid ei haaku – tuul puhub käsi koos keppidega vasakule ära. Ise panen vapralt vastu ning vaatan vaid eesliikuva kohaliku giidi jalgu. Hoidun mõttest, et tuul võiks mind kõige täiega mööda liuvälja alla „kelgutada“. Pean usaldama oma kasse, keda ma ju õieti ei tunnegi. Kepid on härmas, kindad on härmas, kott on härmas, kapuutsi, mütsi ja torusalli servad on härmas. Ripsmed on härmas.
Giid lööb mulle plaksu ja naeratab (oma külmunud härmas naeratust). Tohoh! Kohal!!! Härmakollid saadakse ühisele tipupildile, täpselt 3 sekundiks. Ei rohkem. Ei sini-must-valget. Ei tipunaeratust, ainult tipugrimassid 😀
Liuvälja pidi alla minek tundub tiba vähem turvaline kui ülesminek. Lülitan mõtlemiskeskuse välja. Kohalik giid kaotab lumepimeduses korraks õige suuna. Hea, et Kunnar meid kindlameelselt rajale tagasi juhatab ning ehk kuskil all baaslaagris, kui härmatis meie nägudel on lillelisele meeleolule taas maad andnud, saavad mu matkakaaslased (nagu minagi) kõnevõime tagasi ja lõbus naljatamine jätkub…